Aidu lahingu Võidualtar

Aidu Võidualtar, vasakult ETK juhatuse esimees Juhan Nihtig, admiral Johan Pitka, viimasena ETK sekretär Johannes Kütt. 1930. Foto: Erakogu

Maakondadesse on Võidupühal juba aastaid toodud Võidutuli, mille siis vallavanemad ja linnapead oma valdadesse ja linnadesse on viinud. Võidupüha tähistatakse Eestis alates 1934. aastast, siis süütas Võidutule Kadrioru lossi ees Kaitseliidu pidulikul rivistusel president Konstantin Päts. Kus ja kuidas aga Võidutule mõte alguse sai? 1918. a 26. detsembrist 1919. a 4. jaanuarini kestnud Aidu lahingud, mille käigus hoiti ära punaste tungimine kaugemale lääne poole, andsid Põltsamaa kaitseliidu pealikule Karl Vervoltile (eestistatult Aret) idee tuua Aidu lahinguväljalt Võidutuli teatevõistluse käigus Põltsamaale.

Esimene selline tuletoomine toimus juba 23. juunil 1927. Teatevõistlus ise aga nägi välja nii, et kaitseliidu jala-, ratsa- ja ratturväelastest moodustati kaks võistkonda. Kuna vahemaa Aidu ja Põltsamaa vahel on 17 km, oli ühes võistkonnas 17 jalaväelast, kes pidid täies sõjavarustuses, Jaapani vintpüss seljas ja tõrvik käes, jooksma igaüks ühe kilomeetri. Rattureid oli võistkonnas 4, igal läbida neli või viis kilomeetrit, ning ratsanikke 5, igal läbida kolm või neli kilomeetrit. Kes Põltsamaale Vabadussõjas langenute mälestusmärgi juurde jõudis, süütas oma tõrvikust uritule ning saluteeris vintpüssist. 1927. aastal võitis I jalgratturite võistkond, kes jõudis Aidust Põltsamaale 51 minutiga, parematel ratsuritel kulus 55 ja jalaväelastel üks tund ja 17 minutit.

Vabadussõjas langenute mälestusmärk oli Põltsamaal valminud juba 1924. aastal ning Vervolt kui üliagar isamaalise kasvatuse entusiast mõtles, kuidas Vabadussõja mälestust väärikalt ja suurejooneliselt austada. Nii see tuletoomine sündis. Et ka Aidus oleks viisakas koht, kus tuli süüdata, mõtleski Vervolt välja sellise mälestusmärgi, nagu nüüd näha on – Võidualtari. Kaitseliidu Kurista I kompanii valis oma 28 liikme hulgast viieliikmelise komisjoni, kelle ülesandeks sai altari püstitamine. Komisjoni eesotsas oli vallavanem August Tiimann, Kõpu küla Matsi talu peremees. Kavandi joonistas Põltsamaa kunstnik Eduard Järv ning Kurista valla (piki Jõgeva–Põltsamaa maanteed Kõpust Arukseni) peremehed vedasid materjali kokku. 1929. aasta 23. juunil sai Võidualtari pidulikult avada.

Allkirjadega lehekülg dokumendist, mis pandi Võidualtari vundamendi sisse 1929. aastal. Foto: Erakogu

Altar asub peaaegu Aidu endise meierei kõrval, Vaadu talu maal, mille peremees Johannes Kitsing andis 99 aastaks tasuta. Miks just see maatükk – sellepärast, et see on kõige kaugem punkt, kuhu 1918–1919 aastate vahetusel punaste jalg astus. Nagu pildilt on näha, on tegu astmelise püramiidiga, kuid mitte sellel ei süüdata tuld, tuled läidetakse kahel pool, väiksematel tulealtaritel. Tuled süüdatakse Aidu altaril Aidu lahingu lõpu kuupäeval 4. jaanuaril, seejärel 24. veebruaril ning 23. juunil.

Praegu seisab Võidualtar maantee poole seljaga, kuid tema rajamise ajal polnud maantee mitte selle koha peal, kus praegu. Jõgeva – Põltsamaa tee kulges küla südamest läbi, seltsimaja (kunagise kõrtsi) ning meierei eest ja sealt edasi seisiski altar näoga maantee poole, sama suunaga oli arvestatud ka haljastust ja teeradu rajades. Mälestusena vanast teest on alles liinibusside sissesõit ja bussipeatus.

Kes ja kuidas Võidualtari juures Vabadussõda meenutamas ja võitu tähistamas käisid, sellest loeme Postimehest:
„19. juunil korraldas Viljandi vabadusristi vendade osakond ringsõidu Viljandimaal. Põltsamaa. Aidu lahinguväljal andis kindral Soots ülevaate vabadussõja 1919. a. esimestest kuudest ja Aidu lahingust osavõtnud isikud andsid ülevaate lahingu käigust.“ (Postimees 21.06.1932)

„Põltsamaa kaitseliidu aastapäev. Põltsamaa kaitseliidu malevkonna juhatus otsustas aastapäeva pidustused korraldada jaanipäeval. Pidustused algavad traditsioonilise tuletoomisega Aidu lahinguväljalt mälestussamba juurest Põltsamaa vabadusplatsile, mis kujuneb malevkondade omavaheliseks võistluseks. Hiljem on vabadusplatsil paraad ja uute kaitseliitlaste vannutamine. Esmakordsena korraldatakse karneval läbi linna.“ (Postimees 23.06.1932)
„Kogu maa võidupüha ettevalmistuse tähe all. Suurejoonelised pidustused võidupühal Tartu linnas ja maal. Palamusele viiakse Aidust „võidutuli“.“ (Postimees 20.06.1934)

„Aidu lahinguväljadele. Täna õhtupoolikul sõidavad 2. üksiku jalaväe pataljoni ohvitserid, üleajateenijad ja pataljoni tagavaraväe sektsiooni liikmed autodel Aidu lahinguväljadele. /…/ Seal esineb kol. E. Liibus ettekandega Aidu lahingutest ning kasutatakse juhust tutvuneda maastikuga ja lahinguväljadega. /…/“ (Postimees 7.09.1935)

„Põltsamaa toob võidutule Aidu lahinguväljalt. /…/ Leiti tarvilikuks teha võidupühast sedakorda kihelkondlik suurpäev, kus korraldatavale paraadile tõmmata kokku rahvast suuremal arvul. Suurparaadi, mis peetakse Põltsamaal turuplatsil, võtab arvatavasti vastu peaminister Kaarel Eenpalu. Käesoleval aastal elustatakse vana traditsioon – tuua tuli Aidu lahinguväljalt ja süüdata sellega võidutuli Vabadussõjas langenute mälestise ette püstitatud altaril.“ (Postimees 18.05.1936)

Tõnis Laisaar Aidu Võidualtari juures. 1955. Foto: Erakogu

Eesti okupeerimise järel purustati ka Aidu Võidualtar, teo toimepanijaks sama mees, keda Põltsamaa mälestusmärgi lõhkujana teame (nimesid nimelt ei nimeta). Mitmedki inimesed lasid ennast poollõhutud altari juures 1950. aastatel pildistada. Täitsa maatasa tehti mälestusmärk alles 1965. aastal, kuid seegi polnud loo lõpp. Nimelt õgvendati 1970. aastal maanteed nii, et see enam külast läbi ei läinud. Seda aega mäletab allakirjutanugi, sest elas toona vana tee ääres meiereis.

Mida aga ei teadnud, on see, et vana tee põllustamise käigus likvideeriti altari jäänused täielikult ja leiti vundamendist dokumentidega hülss, mille rajajad olid sinna pannud. Vundamenti olla omal ajal müüritud ka lahinguväljalt leitud mõõk, kuid selle leidmisest või mitteleidmisest pole kuulda olnud. Hülss olla viidud teedevalitsusse, Aidu küla mees Ants Aaman näinud seda teedevalitsuses aknalaual ja võtnud ära, hoidnud seda 19 aastat enda käes ja andnud siis altari taastajatele, täpsemalt Heinrich Sellakule. Põdra sovhoosi mehed taastasid Võidualtari 1989. aasta Võidupühaks. Esimese altari vundamendis olnud dokumentidest tehti koopiad, mis nüüd uue hülsiga vundamendis on. Originaal, mille oli kirjutanud Johannes Nõmmik, Aidu küla Muti talu peremees ja Kaitseliidu Kurista kompanii pealik, anti aga üle tema tütrele Lindale.

Aidu küla inimesed jätkasid ka traditsiooni süüdata altaritel tuled eelpoolmainitud tähtpäevadel – Aidu lahingu algus- ja lõpukuupäeval, Eesti Vabariigi aastapäeval ning Võidupühal.

Aidu seltsimaja ja meierei, mille eest läheb Põltsamaa–Jõgeva maantee ja meiereist edasi on Võidualtari koht. 1959. Foto: Erakogu
Aidu Võidualtari taasavamine 23. juunil 1989. Katte eemaldavad Heinrich Sellak (vasakul) ja Vello Kitsing. Tulealtarite juures seisavad Andres Sellak (vasakul) ja Madis Mägi. Foto: Erakogu

Koostaja: Rutt Tänav


Vaata ka Põltsamaa Valla Leht juuni 2018