Heinrich Fick ja tema viis tütart

Ristiema kingitus

Pärast Põhjasõda läksid Eesti- ja Liivimaa Vene võimu alla. Proua Aurora  Maria von Königsmarkil oli ristitütar, 1717. aastal sündinud Aurora von Fick. Lapsukese isa Heinrich Claus von Fick aga oli selleks ajaks tähtis Vene riigimees ja otsis kohta, kus rajada näidisasumit. Tema suur plaan, ühtlasi imperaator Peeter I-lt saadud ülesanne oli luua Venemaast euroopalik riik. Osa Ficki plaanist oligi luua kusagil selline euroopalik ja edukas elukorraldus, praktiline näidis, mille võiksid kõik Venemaa juhid ja maaomanikud eeskujuks võtta.

Aurora von Königsmarkil oli Fickile hea soovitus – tema vanaisa Hermann von Wrangelli maad ehk Põltsamaa, Pilistvere ja Kolga-Jaani kihelkond. Fick küsis ja Peeter I annetaski talle 1720. aastal need valdused. Siin elanud vanad aadliperekonnad olla välja tõstetud. Samas pole mingeid andmeid, kes need olla olnud. Rootsiaja lõpul ju mõisad riigistati, kuni Venemaale üleminekuni kuulusid nad Rootsi riigile.

Herr Fick Hamburgist

Heinrich Claus von Fick (1678–1750), Põltsamaa lossihärra, Venemaa riiginõunik. Fotokoopia Otto Zoege von Mannteuffeli maalist.

Heinrich Claus Fick, esialgu ilma „von”-ita, sest ta polnud aadlik, ristiti 3. novembri 1678, sünniaeg pole kirjas. Põhjasõja algul, 1700. aastal, suundus ta 21–22-aastase noormehena sõtta, Liivimaale. 1704. aastal abiellus ta Helena Krusega. Fick oli Holstein-Gottorpi hertsogi salanõunik, Saksamaal Kieli lähedal Eckernförde linnapea. Sellele ametile pühendus ta kogu oma energiaga, ta ise kirjutab, et siin omandas ta põhjalikud valitsemisoskused. Kui Eckernförde sõjas taanlaste kätte langes, lahkus Fick Rootsi, 1715. aastal aga kutsus Peeter I ta oma teenistusse.

Nüüd sai Fickist spioon. Aasta jooksul õnnestus tal Rootsis valmistada koopiad sadadest Rootsi riigidokumentidest, mille ta koos naisega, paberid isegi naise seelikute alla peidetud, salaja Venemaale viis. Eesmärk oli õilis; kes ei tahaks praegugi, et Venemaa euroopalik riik oleks. Fick tahtis ka. Dokumendid pidi aitama Peeter I-l Rootsi eeskujul riigi juhtimise süsteemi üles ehitada, luua ministeeriumid (toona – kolleegiumid). Riigiaadlisse võeti Fick 1717. aastal, sealt peale on tema nimes „von“, tiitliks oli tal kammernõunik. 1726. aastal sai Fick ise kommertskolleegiumi viitsepresidendiks (kaubandusministeeriumi aseminister).

Riigi arendamisel huvitus Fick vist küll kõigist erinevatest teemadest, alates noorte harimisest kuni tolli, politsei, posti- ja transpordioludeni. Ta soovitas luua teaduste akadeemia, ta korraldas Saksamaalt käsitööliste Venemaale asustamist.

Viie tütre isa

Heinrich ja Helene von Fickil oli viis tütart, seetõttu pole nende perekonnanimi edasi läinud, ei tea, kas nad olid seepärast ka kurvad või kas prouale tehti etteheiteid. Vanim tütar Sophie Elisabeth (1705–1760) oli abielus Wilhelm von Schulzega. Mees oli riiginõunik ja senatisekretär, saadeti koos Fickiga 1731. aastal Siberisse, kus ta kahe aasta pärast suri. Sophie päris Võisiku, Soosaare ja Süsivere mõisad. Sophie tütre Helene von Schulze (1722–1783) isa oli perekonna pärimuse järgi Peeter I ja tema järeltulija oli „keisri hull“ Timotheus Eberhard von Bock.

Teine tütar Beata Regina (1708–1785) abiellus 1730. aastal Erich Johann von Vietinghoffiga (1699–1761), kes tegi koos äiaga ka Siberisse küüditamise kaasa. Nemad pärisid Adavere mõisa ja on maetud perekonnakalmistul Adavere lähistel Kalme külas. Lagunenud kabelil on veel näha aastaarv 1777.

Kolmas tütar Maria Friederike (1711–1781) abiellus kammerhärra Otto Reinhold Zoege von Mannteuffeliga (1701–1749). Seegi väimees tegi äiaga Siberisse küüditamise kaasa. Mannteuffelitele kuulusid Eistvere, Polli ja Vaiküla mõisad, elati põhiliselt Vaikülas.

Neljas tütar Aurora (1717–1769) abiellus 1746. aastal Woldemar Johann von Lauw’ga (1712–1786) ning päris Vana-Põltsamaa ja Pajusi mõisad.

Pesamuna Christina (1722–1788) abiellus 1746. aastal Jakob Heinrich von Lilienfeldiga (1716–1785), nemad pärisid Uue-Põltsamaa ja Kaavere mõisad.

Valitsejannade võimuses           

Pärast Peeter I surma Heinrich von Ficki tähtsus vähenes. Katariina I arusaam pärimisõigusest erines Peetri omast ja ta andis osa maid (lossi ja Adavere mõisa maad) Wolmar Wrangeli ja Kristina tütre Aurora Polydora Oginska väimehele krahv Dückerile, kellelt Fick tohtis need tagasi osta. Samal ajal ilmusid Pajusisse Bibikovid ja Lustiverre, Tapikule ning Kuristale Wolffid.

Kuid ikkagi polnud teenekale riigimehele antud Põltsamaad arendada. Fick oli üks nendest meestest, kes järgmisele keisrinnale, Anna Ivanovnale troonile asumisel tingimusi esitasid. Mäletate, õppisime koolis – konditsioonid, mille Anna Ivanovna rahva ees puruks tõmbas. Umbes nii: Kas sina, Vene rahvas, tahad tõesti, et aadlikud sinu isevalitseja võimu piiravad? – Ei, emake-tsaarinna! Vene rahvas sellist asja ei taha! – Noh, hästi, siis ma oma võimu piirata ei lase. See oli aadlike vandenõu, saadame nad õige Siberisse!

Aadlimeeste mõte oli saavutada Venemaal konstitutsiooniline monarhia, kuid nad saavutasid Siberi – üheksaks aastaks, järgmise keisrinna võimuletulekuni. Heinrich von Fick oli Jakuutias, kirjutas sealtki artikleid jakuutide õigusetust olukorrast.

Veel mõned aastad Jelizaveta Petrovna valitsemise ajal õnnestus Fickil elada Põltsamaal. 1750. aastal ta suri. Kirjutatakse, et veetõve ja alkoholi koostoimesse. Tänulik Hamburgi rahvas olla oma kodulinna kuulsale pojale saatnud suures koguses vahuveini, mis vanahärrale üliväga maitses. 72 eluaastat ja mitmekesine tegudepagas. Fickist jäi järele suurepärane, väärtuslik raamatukogu ja hindamatu arhiiv, suured rikkused ja viis tütart.

Luud-kondid kadunud

Põltsamaa lossi aknapõskedel olid mitmed bareljeefid, selle peaks kujutatud olema Heinrich von Fick. Fotokoopia Põltsamaa muuseumis.

Heinrich von Fick maeti Põltsamaa kiriku edelaküljel asunud kabelisse. Küllap maeti sinna ka abikaasa. Kabeli seinad kiriku küljel olnud kivist, lagi võlvitud, põrand punastest tellistest. Luugi kaudu sai laskuda samuti võlvitud laega hauakambrisse. Uks kabelisse viis kirikust. Sama ukseava kaudu käiakse praegu kõrvalhoonesse (katlamajja). Koos kirikuga põles viimases sõjas kabeli katus, aastate jooksul purunes ilmastiku mõjul ka kabeli lagi ning langes sisse. Surnute luud olid ära viidud ja ümber maetud juba Eesti Vabariigi algusaastatel, kahjuks pole teada, kuhu. Kabeli müürid lammutati 1958. aastal, kui algas kiriku katlamaja ehitamine. Alles on hoitud Ficki kirstumanused, neid saab muuseumis näha, kui uus püsinäitus avatud saab.

Väimehed jagasid äia ideaale ja jätkasid tema tööd. Ja siis 18. sajandi teisel poolel algas Põltsamaa õitseaeg. Eks see olnudki valgustussajand, filosoofiline, humanistlik sajand, mil väärtustati haridust ja teadust, vabadust ja arengut. Usuti inimese võimesse kõike maailmas teada ja mõista, arukalt ja õnnelikult elama õppida, armastada oma ligimesi nagu iseennast.

Selle loo andmed pärinevad peamiselt Werner Preussi saksakeelsest raamatust „Jakob Heinrich von Lilienfeld“ ja „Deutschbaltisches biographisches Lexikonist“ (autori tõlked).

Koostaja: Rutt Tänav