Lustivere mõis – perekond von Wahli gootilik kodu

Lustivere mõisa härrastemaja 1930. aastatel. Foto: PLM Fk 3814

Veel üks uinuv kaunitar meie vallas – Lustivere mõisa härrastemaja – on ainulaadne ja meeldejääv, eri värvi tellistest ehitatud, laskeavadeks sobivate müürisakmete ja torniga, justkui väga vana ja algselt kindluseks ehitatud hoone. Sellisena kuulub ta ühte ajajärku Sangaste, Vasalemma ja Alatskivi lossiga – kõik ehitatud 19. sajandi lõpukümnendeil ning jäljendamas mingit hoopis varasemat ajastut. Lustivere härrastemaja imiteerib gooti stiili, tema kohta sobivad väljendid historitsism, neogooti, pseudogooti. Wikipedias on nimetatud selle stiili esindajaiks  Eestis 12 mõisahoonet, millest aga 3 on varemeis. Kindlused pole nad muidugi kunagi olnud, pigem moodsad ja külalislahked pereelamud.

Loss on ehitatud Tartu arhitekti Reinhold von Guleke projekti järgi aastatel 1871–1881. Ehitades mitte ainult ei jäljendatud ajalugu, vaid hoiti vanu asju alles, nii toodi vanast mõsahoonest uude siniste koobaltmaalingutega ahjupotid, Hollandist pärit.

Uude majja toodi vanast, 1710. a paiku ehitatud elamust, ka mõned ilusad barokkuksed ning siseviimistluses kasutati rikkalikult väärispuitu. Loss ise on aga ehitatud vanale võlvkeldrile. 1910 toodi hoonesse veevärk, kanalisatsioon, elekter, isegi telefon. H. Alliksaare meenutustest: Lustivere mõisatrepid olid uhked, keeruga. Söögitoas on mõisaaegne kapp, mida ei saadud 1920. aastal lahkudes kaasa viia. Kapp on helepruun, kaunistustega. Majas olid valged kahhelkivist ahjud, söögitoa ees sinisemustrilised seinaplaadid, mis olevat Hollandist toodud vana mõisahoone ehitamise ajal.

Loss on asümmeetriline – ühelpool madala, teiselpool hoopis kõrgema torniga, millest on ka kohe näha, et teda on erinevate kividega ilmselgelt hiljem kõrgemaks ehitatud. Selle kohta räägiti (L. Velling jt), et mõisahärrale meeldinud vaadata, kuidas rahvas põllul töötab. Pargipuud aga kasvanud kõrgemaks, nii et põllud ei paistnud enam kätte. Niisiis otsusts härra tornile korruseid juurde laduda.

Lustivere mõisa saal vaatega halli poole. Foto: PLM Fk 4302

Kuid kes olid need inimesed, kes neis vanades ja uutes majades kunagi elasid? Kuni 1725. aastani oli Lustivere üheks osaks Põltsamaa valdustest, 17. sajandil näiteks oli omanikuks Rootsi feldmarssal Hermann von Wrangell, hiljem tema poeg Wolmar von Wrangel, pärast Põhjasõda Heinrich Claus von Fick. Nemad ise siin muidugi ei elanud, ehkki praeguse peahoone esisel ümaral muruplatsil olla toona maja olnud.

Katariina I pidas vajalikuks maavaldused kuidagi teisiti jagada, nii sai Lustivere 18. juulil 1725 koos Kurista ja Kaliküla ja osaga Tapikust Justiitskolleegiumi viitsepresidendile (justiitsministeeriumi aseesimehele) Sigismund Adam von Wolffile, pärandus edasi tema pojale kindralmajor parun Karl Wolffile. Paar korda mõisa panditi. 1820. aastal sai Lustivere omanikuks Marie Margarethe Samson von Himmelstjerna ja 1856 pärandusid mõisad tema tütrele Angelique von Wahlile. Marie Margarethe abikaasale kuulus Urvaste mõis. Kõik need eelpoolnimetatud inimesed said elada 1710 ehitatud Hollandi stiilis puumajas ja käia neist barokkustest, millest eespool juttu oli.

Lustivere pärijanna Angelique oli abiellunud Carl Georg von Wahliga (1806–1876), kes oli õigusteaduste kandidaat. Carl Georg oli juba korra abielus olnud, tema poeg esimesest abielust, Eduard Georg (1833–1890) on Eesti ajaloos tähtis tegelane. Ta oli Tartu Ülikooli kirurgiaprofessor ja psühhiaatria kliiniku asutaja, ülikooli korraline kirurgiaprofessor, kuid ka Tartu Ülikooli rektor aastatel 1881–1885. Aga mis juhtus aastatel 1883–1884, tema rektoriksoleku ajal? Lugupeetud rektor von Wahl registreeris Eesti Üliõpilaste Seltsi ning seejärel sai selts endale lipu, esimese sinimustvalge.

Kuid tagasi Lustivere-perekonna juurde. Carl Georg von Wahl, Vatla, Karaski, Kassinurme, Lustivere ja Vardi mõisate omanik, perekonnaelust enam vist väga ei hoolinud, nii on arvatud, mälestus esimesest abikaasast ei kustunud. Ta reisis palju, pidas päevikut, osales väljakaevamiste rahastamises Egiptuses. Ta oli kunstimetseen ning ise ka andekas kunstnik. Tema kaugeimad reisikohad olid India ja Madeira.

Carl Georgil ja Angeliquel oli vaid üks ühine poeg Reinhold Eugen (1845–1899), kes õppis Kaarlimõisa õppeasutuses, Tartus gümnaasiumis ning ülikoolis. Temast sai Viljandi korrakohtu adjunkt ning kohalik kirikueestseisja, reisimine teda nii väga ilmselt ei huvitanud, oli käinud vaid Prantsusmaal ja Itaalias. Ka naise leidis ta lausa oma suguseltsist, noorik, Pajusi Fanny Alwine von Wahl ei pidanud isegi perekonnanime vahetama.

Fannyl ja Reinholdil oli kaheaastaste vahedega seitse last. Vanim poeg ja pärija Herbert jäi vallaliseks, suri vara, juba 1906. aastal, nii et noorem vend Leo Edward pidi mõisa üle võtma. Nii Leo kui ka tema neli õde elasid pärast II maailmasõda Lääne-Euroopas, noorim õde Benita Dorothea jäi 1945. aastal Poznanis teadmata kadunuks.

Lustivere mõisa Araabia tuba. Foto: PLM Fk 3981

Leo Edward abiellus 1907. aastal paruness Elisabeth Luise Charlotte von Engelhardtiga ning neil sündisid kaks poega ja tütar; vanuse järjekorras: Heinrich Anatol, Nina Gisela (Ena) ja Dietrich Egon Claus (Dieter), kenasti kaheaastaste vahedega, vastavalt 1909, 1911 ja 1913. Nad on rääkinud ja ka kirja pannud oma mälestusi lapsepõlve-Lustiverest. Heinrich oli käinud 1928. aastal kodu vaatamas, hakkas Jõgevalt jala tulema, Aidus võtnud keegi külamees ta hobuvankrile ning viinud Sulustvereni.

„Piiriküngas Kanaveres, siit paistab peaaegu kogu Lustivere mõisa (minu) maa. Paremal Kanavere, Karuallika, tee Põltsamaale. Ees allee, hobustekoppel ja rehi, vasakul kuivati, park mõnusate hekkidega, kõrgete puudega, mille taha peitub torn. Jõeluhad, saeveski kõrvalhoonetega, ja Rõngasmägi oma kõrgete nulgudega ja palju sarapuid. Kui kõikjal põldudel neid neetud asunikumaju poleks ja 10 viimase aasta muutused maha saaks kustutada …

… lähen edasi, mööda vanast kiviküünist, üle sillakese, mille piirdemüür (rinnatis) iga aastaga aina madalamaks jääb. Poisikesena sain siin istuda, nii et jalad ulatusid vaevu sillale, praegu on see sillaga peaaegu ühetasa. Lähen läbi pargi kuivatini. Vana jääkelder pole muutunud. Istun vanal kivipingil, rootsiaegsel. Uus jääkelder on kahjuks lõhutud, 1925 nägin seda viimati tervena.

Lähen majja, imestan, et aknad ja -raamid on terved ning puhtad. Noor majavalitseja tuleb eestoas vastu. Riik on 200 tuhat marka kulutanud hoone korrastamiseks. Suvel oli siin lastekodu (suvelaager) 150 lapsega. Maja on tõesti hästi renoveeritud ja jätab väga hea mulje. Söögitoa põrandast otsin ja leiangi bolševike kuulide jälgi. Söögituba pole muutunud, parkett ja tume tammetahveldis päris korras, seinavärv on ikka sama.

Läksime ka üles, siingi on kõik renoveeritud, kodu meenutavad ja rõõmustavad vaid vapp ukse kohal, Hollandi joonistused raamatukogutoas, numbrid külalistetubade ustel ning vana hele- ja tumepruunitriibuline kappkäimla vanas lastetoas ja messingplekist kaunistused ustel.“

Heinrich von Wahl kirjutab ka pere esimestest autodest. Need olid  Fiat-Landaux 1909, siis Humber, Benz 1912, Mercedes Daimler 1914, sellega käis Leo von Wahl rallil, poeg mäletab Pärnu kontrollpunkti. Tõenäoliselt käib jutt võidusõidust Tartu-Riia-Pihkva, kus võisteldi suurvürstinna Viktoria karikale. Venelased rekvireerisid Mercedese I maailmasõja ajal, see sai ühele vene kindralile.

Ena von Harpe mäletab, et perekonda teenindasid Lustiveres teenija, virtin (perenaine), kokk, kaks köögitüdrukut, kaks toatüdrukut ning tallipoisid, kes abistasid ka jahiajal metsas. Sügiseti tehti jahiretki, siis oli palju mehi külas.

1926.–1971. a asus mõisahoones sanatoorium, esialgu laste, seejärel tuberkuloosihaigete, 1972. aastast oli hoone rajoonihaigla osa ja 1995. a hooldekodu.

Kui Lustivere mõisahoonesse pole meist igaühel asja, siis ometi on tore jalutada mõisa pargis, mille muudab eriti armsaks ja pilkupüüdvaks jõeke kõigi oma käänude, kärestike, paisjärve ja sillakestega.

Hollandist pärit ahjupotid Lustivere härrastemajas. Foto: Riina Milk

Mõisapark on rajatud 18. sajandi lõpul ning katab ligi 10 hektarit maad. Praegu looduskaitse alla kuuluva pargi põhjapoolne osa koosneb kase-, vahtra-, pärna-, lehise- ja kuusegruppidest, mida läbib põhja-lõunasuunaline jalgrada. Parki piirab põhjast ja idast Lustivere oja (Umbusi jõe ülemjooks) tiigiga, lõunast kuusehekk, läänest sisetee. Läänepoolses pargiosas kasvavad tammed, üksikute saare- ja kuusegruppidega.

Pargi territooriumi sisse jääb kiviaiaga ümbritsetud puuviljaaed ja õuemaa. Muidugi oli siin ka kasvuhoone, „Pargipoolses tornis oli lilletuba, keskel Balti kunstniku valmistatud marmorkuju, selle alt sai kasvuhoonesse. Aia kasvuhoones kasvasid vanaisa toodud viinamarjad ja virsikud“ – kirjutab Ena von Harpe.

Lisaks eelpool juba mainitud puuliikidele olid pargis esindatud ka künnapuu, sanglepp, jalakas, toomingas, türnpuu, elupuu; põõsastest harilik sirel, must viirpuu, suur läätspuu, harilik jasmiin, läikiv tuhkpuu ja tatari kuslapuu. Peahoone esine väljak on ringteega ümbritsetud, sealt viib pargi sügavusse pärnaallee. Peahoone tagaväljak on olnud avar muruplats. Lossi ees õues olid valged pingid ja laud.

Allikateks olid „Erlebtes Livland. Die Familie von Wahl 1795–1993“, Ena von Harpe ja Dieter von Wahl, 1995; „Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands“, L. von Stryk, 1877; „Lustivere mõis“, Riina Milk, 2005 ja Vilja Rootsi kogutud kaasaegsete mälestused.

Koostaja: Rutt Tänav


Vaata ka Põltsamaa Valla Leht jaanuar 2019