Märtsiküüditamisest ja kolhooside loomisest

25. märts 1949. aastal lõhkus tuhanded kodud ja pered, küllap on mingil kombel mõjutanud meist igaühe kujunemislugu, et mis meist on saanud ja kuhu oleme jõudnud. Põltsamaa Muuseumis näitlikustab okupatsiooni, küüditamise ja metsavendade aega kaks lauajuppi vanast mesipuust. Umbusi küla Kangru talust pärit taru jõudis 2008. aastal Vilja Rootsi koduaeda. Kui aga vana taru järgmisel aastal lammutati, leiti taru vahelaualt järgmine kiri:

1944. Olen praegu 23 aastane, praegune kuupäev on 27. aprill. Homme löön voodri mesipuule peale. On praegu karm sõja aeg, on saksa valitsus ja olen ise ka peidus, teise silmaga vahin ringi ja teisega teen linnupuud. 9. mail saab 3 kuud seda aega oldud. Pruuta mul praegu ei ole ehk on Hilda Imaverest juba 4 aastat, aga kordagi seal pole käinud. Kõige paremini meeldib mulle Laane Magda.

Kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, kehtestati talupidajatele rängad normid ja maksud, et neid laostada, kuulekaks teha ning kolhoosidesse sundida.

Küladesse määrati külavolinikud, kes külanõukogust rahvale käsud-keelud kätte tooks. Muuseumisse on toodud Luige külavoliniku Anette Martini dokumendid 1947.–1948. aastatest. Ta allus Loopre küla Töörahva Saadikute Nõukogu täitevkomiteele ja Luiges oli tema hallata 12 talu. Metsaraie, metsavedu, põllumajandusnormide täitmine, lastetusmaksu arvestamine ja kogumine, puhkepäeval teede ehitamine, sellised asjad pidi ta ära lahendama.

Vaatamata kulakukstegemisele, ülejõukäivatele maksudele ja kõikvõimalikule ahistamisele ei tahtnud talurahvas ühismajandeid moodustama hakata. Et tahe tekiks, küüditati 25. märtsil 1949 tegusamad inimesed Nõukogudemaa kaugematesse ja karmimatesse piirkondadesse. Põltsamaa kihelkonnas oli 1935. aastal 2159 talundit, aastal 1939 oli kihelkonnas elanikke 10436. Enno Piiri koostatud raamatu „Sakalamaa ei unusta” andmetel küüditati Põltsamaa kihelkonnast 1941. a 14. juunil 78 ja 1949. a 25. märtsil 399 inimest, plaanid olid suuremad, kõiki ei saadud kätte. Lisaks oli kihelkonnast 340 inimest arreteeritud ajavahemikus 1940–1955. Lisaks oli hulk inimesi ka kohapeal tapetud, nende arv siin veel ei kajastugi.

Kuidas taluperesid ruineeriti, jutustas Allan Meerits:

“Elasime Viljandimaal Põltsamaa valla Rõstla külas. Talul oli 29 ha maad, kolm tööhobust, sälg, 6–7 lehma, lisaks sead, lambad ja kanapere. Kolmekümnendate aastate lõpus ostis isa traktori Fordson ja rehepeksumasina Munktels. Alustati uue elumaja ehitamist, töökad ema ja isa oskasid majandada. Suurele sõjale järgnenud nõukogude aeg ei hinnanud talupere töökust, peale pandi suured tulumaksud ja metsanormid. Tulumaksu maksmiseks tuli talutöö kõrvalt tegelda äriga, isa ostis loomi kokku ja pani vorstivabriku käima. Ka puskarit tehti, olin kooliskäimise kõrvalt abiks puskariajamisel ja hakkliha masindamisel. Saadud kraam pandi hobuvankrile, sõideti Võhma raudteejaama, sealt läks isa rongiga Tallinna, mina tulin hobusega tagasi koju. Tallinna turul müüs isa kauba maha.

Esimestel aastatel suudeti maksta maksud ja täita metsanormid. Hakkasid levima jutud, et meie pere tehakse kulakuks, siis söödeti ja joodeti vallaametnikke. Sellest polnud kasu, 1948. aastal tehti ikkagi kulakuks, sellega suurenesid maksud ja metsanormid automaatselt veelgi. Neid ei suudetud enam täita. Tekkis oht, et maksude mittetäitmise pärast võidakse isa arreteerida. Ta hakkaski kodust eemale hoidma, tegi metsatööd ja ööbis Soosaare valla taludes. Kodus käis harva pimeduse varjus.

Maksude mittetäitmise tõttu hakati kodust vara ära võtma. Kõige enne läksid traktor ja viljapeksumasin, ema suutis mõned loomad tuttavatesse peredesse viia, et hiljem oleks, millest elu jätkata. Kirjutati üles laudast kõik loomad ja tubane kraam. Korduvalt käidi kodust isa otsimas. Tohlati omavoliliselt tubades, kappides ja lakas. Ükskord nägime, et jälle tulevad, ema põgenes lakka. Pennide peal olid lauad, ta läks laudade peale ja tõmbas redeli endale järele üles. Läbiotsijadki ronisid lakka, ülal rippusid loomanahad, seal sajatasid, et vaata, kuradid, on palju loomi tapnud, aga ema nad ei näinud.

Ülo läks kodust ära Põltsamaale kooli, mina olin suuruselt järgmine, ähvardati, et kui järgmine kord isa kätte ei saa, võtavad minu. Hakkasingi kartma. Teadsin, kus isa oli, läksin tema juurde ja hakkasime koos metsanormi tegema. Öösiti käisin 10 kilomeetri kauguselt kodust toidukraami toomas. Öine pimedus ja muud hirmud, oli õudne. Lapseootel ema oli nelja noorema lapsega kodus. Neis metsanurga taludes oli palju metsavendi, neil olid metsas oma punkrid, aitasid taludes töid teha, tasuks said toidukraami. Külarahvas teadis metsavendi hästi, keegi neid ei reetnud.

Küüditamise päeva eelõhtul tulime hobusega koju, mina jäingi koju. Varahommikul tulid küüditajad, käskisid ruttu-ruttu asjad kokku pakkida. Läksin tahatuppa, lükkasin akna lahti ja panin kõigest jõust võsavarjus jooksma. Kuulsin tulistamist, tegin jälgede segamiseks haake. Jõud sai otsa, tee hargnemise kohas hüppasin pikkade sammudega kuusepõõsaste vahele. Süda peksles hirmsasti. Seal veidi istunult sain aru, et tagaajajaid pole. Hakkasin minema isa juurde kõrvalisi radu pidi, ta oli läinud naabruses olevasse tallu, öösel magas küünis.

26. märtsi hommikul oli juba valge, kui perenaine tuli suure jooksuga tuppa ja ütles, et venelasi on kõik kohad täis. Jooksin lakka põhuvirnade vahele. Kuulsin hästi, mis õues toimus. Isa tuli küünist välja. Üks venelane ronis lakka, tallas põhkudel ja tundis jala all minu keha. Pistis kisama: „Bandiidid, bandiidid!“. Lakapealne tuli venelasi täis, käed käsutati mul üles, põhud torgiti tääkidega läbi, lauad kisuti lakast maha. Tutvustati mindki haarangulistele.“

Maisilõikus Kaavere kandis, foto eest tänu Kaido Mäele.

Küüditamine saavutas oma eesmärgi, maarahvas hakkaski hirmuga kolhoose looma. Olgu siin toodud mõned näited.

29. märtsil 1949. a arutas kolhoosi moodustamist 17 Mällikvere küla talupoega, juhendas Eestimaa Kommunistliku (bolševike) Partei Põltsamaa instruktor Ööman. Loodi Mällikvere kolhoos, esimeheks valiti Peeter Pullisaar, juhatusse lisaks August Roosimaa, Martin Pahla, Karl Vassil, Karl Tähnas. Teravilja saadi aasta lõpuks hektarilt 18,4 ts, piima igalt lehmalt 1670 kg, kogutulu 63928 rubla. Aasta hiljem toodangud langesid, esimees Peeter Pullisaar ja brigadir Karl Vassil vabastati oma kohalt ning aasta pärast ühinesid Mällikvere, Allastvere ja Uuepõllu kolhoos, ühine kolhoos nimetati J. V. Stalini nimeliseks.

31. märtsil 1949. a tulid Rõstla küla 22 talupidajat kolhoosi moodustamiseks kokku Rootsi talus. Kohal oli taas Eduard Ööman, lisaks Vitsjärve külanõukogu esimees seltsimees Simon. Otsustati moodustada kolhoos, esimeheks valiti Nikolai Pihlak, juhatusse Eduard Viilol, Hants Nurk, Elmar Kuusk ja Loviisa Nurk. Kolhoosi nimeks valiti Nõmme. Sm Viiloli ettepanekul otsustati kolhoosniku aiamaa suuruseks jätta 0,6 ha, lubada pidada 2 lehma, 2 siga, 5 lammast või kitse, piiramata koguses linde ja jäneseid ja 20 mesipuud. Sisseastumismaks oli 30–50 rubla, aastas tuli välja töötada 150 normipäeva. Kõik eelpooltoodud andmed kogus Vilja Roots.

Naine lastega kolhoosi algusaastail Põltsamaa kandis.

Viktor Meister, Põdra sovhoosi direktor aastatel 1951–1961, jutustas: „Põdra sovhoos oli moodustatud 1949. aastal kuuest kulaku talust, millest inimesed olid Siberisse viidud: Rohtaia, Juhani, Pritsu, Tõnuri, Kirjase, Lossi – kokku 240 ha. Oma nime oli Põdra sovhoos saanud tee otsas asuvast saunamehe majast Rohtaia talu maadel s.o Põdra saunast! Sovhoosil oli sel ajal 30 lehma, 20 emist ja kari põrsaid. Noorsigadel puudus algul laut, nad elasid õue toodud põhuvirnas isegi 20-kraadise külmaga.

1951. aasta lõpuks suutsime ehitada sigade jaoks esimese baraki. Järgnevatel aastatel ehitasime lauda 100-pealise karja jaoks, sigala, kontorimaja, kaupluse ja elumaja. Aastad 1952 ja 1953 olid põllumajanduse jaoks väga rasked. Sügised olid väga vihmased, vastorganiseeritud kolhoosid ei suutnud loomadele sööta koguda, loomad olid näljas ja surid sadade viisi. Tappa ei tohtinud, sest tuli täita loomakasvatuse kolme aasta plaan. Tegelikkuses vähenes loomade arv poole võrra. Sovhoosides sellist häda ei olnud, sovhoosi tööline sai kindla palga. Tööd tehti ööd ja päevad, et loomi päästa saaks.“

Lõpuks nooremale generatsioonile pisut sõnaseletusi:

Kolhoos – lühend venekeelsest väljendist kollektivnoje hozjaistvo – kollektiivne majapidamine, talupidajad pidid ühinema selliseks majapidamiseks, kõik oma vara ära andma ja edaspidi käsu (valdavalt ebapädeva, kuna käsud tulid parteiametnikelt linnast) järgi tööd tegema. Kolhoosi juhtis esimees ja töö eest tasu saamine sõltus kolhoosi olukorrast. Algul maksti normipäevades. Kui hakkas paremini minema, maksti ka rahapalka. Kui läks eriti hästi, maksti palju paremini kui sovhoosides.

Normipäevad – kolhoositöö eest saadud kujuteldav tasu. Kui kolhoos tulu sai, siis jagati tulud väljateenitud normipäevade alusel. Alati ei saanud tulu, eriti alguses.

Sovhoos – lühend venekeelsest väljendist sovetskoje hozjaistvo – nõukogude majapidamine, riiklik majand, mida juhtis direktor. Sovhoosis maksti rahapalka.

Partorg – partei organisaator, tegelikult asutuses kõige tähtsam tegelane; jälgis, et elu toimiks kõrgel ideoloogilisel tasemel ehk punaloosungite vaimus ja lähtudes partei suunistest. Öeldi ka, et pardi ja orava ristsugutis: ronib kõrgele ja laseb teistele pähe. Nende hulgas oli tegelikult ka kõige inimlikumaid inimesi.

Seltsimees, lühend sm – lugupidav pöördumine kaaskodaniku poole. Alguses tähendas ikka oma parteikaaslasi, aga partei oli ainult üks ja sinna pidanuks tahtma kuuluda kõik inimesed. Nii olidki siis kõik omavahel seltsimehed. Väljaarvatud kurjategijad, nemad olid kodanikud. Härrasid, prouasid ja preilisid ei olnud, ega ka isandaid-emandaid.

Külanõukogu – peaaegu nagu valla volikogu, ainult neist ei olenenud midagi.

Täitevkomitee – peaaegu nagu vallavalitsus, aga ka neil oli vaid rõõm ülevaltpoolt tulnud käske täita.

Lillevere kolhoosi esimesed pensionärid. Vasakult August Roosimaa, Johannes Priks, Juan Pärna, Karl Vatter. Foto: PLM Fk 4662

Algul moodustati kolhoosid peaaegu igas külas, aegamööda need aga liideti omavahel ja osades kolhoosides-sovhoosides elati lõpuks isegi hästi. Või et olime sellega harjunud ega kujutanud muud võimalust ettegi. Oli kino ja tantsuõhtud ja mis sa siis ikka elult muud tahad.

Aidu tantsuansambel, ees Alfred Kütt, foto erakogust.

Koostaja: Rutt Tänav


Vaata ka Põltsamaa Valla Leht märts 2019