Meenutusi epideemiast Põltsamaal

Küllap on praegu kohane meenutada põltsamaalaste kunagist kohutavat kogemust – lastehalvatuse ehk poliomüeliidi epideemiat 1958. aastal. Ka selle tõve tekitaja on viirus, polioviirus. Hirmus haigus pääses tõenäoliselt levima Põltsamaa turult ja võttis kahe lapse elu ning sandistas paljusid.

Mida tehti valesti, mida tehti õigesti? Augustikuine turg, palju rahvast, palju lahtist, pesemata kaupa, sealt nakkus ilmselt laiali läks.

Toonase Põltsamaa rajooni tervishoiukomisjoni esimehe ja epidemioloogi abi Lembit Vingi mälestused sellest ajast on kirja pannud Siiri Õunap ning need on ilmunud ajalehes Vali Uudised 7. ja 12. aprillil 1995. Praegune lugu on kirjutatud eelnimetatud artikli ja dr Hilda Rosina mälestuste põhjal ning sarnaneb mõneti raamatus “Põltsamaa meditsiini 250 aastat sõnas ja pildis” ilmunuga.

Lastehalvatus ehk poliomüeliit oli varem üks kardetumaid nakkushaigusi, mis lastele võis osaks saada. Polioviirus kahjustab seljaaju närvirakke ning toob kaasa lihaste halvatuse. Haiguspuhanguid oli olnud ka 1948 ja 1956, kuid 1957 polnud mitte ühtegi haigusjuhtu ja seega ei oodatud uut.

Siis aga, 1958. a augustikuus 25 ja septembris 45 haigestunut. Kahte last ei õnnestunudki päästa – kui halvatus tabab hingamislihaseid, ei saa ilma hingamisaparaadita enam midagi teha. Hingamist ei toimu, ei saa hapnik sisse ega süsihappegaas välja. Allakirjutanu on ise hariduselt bioloog ja ülikoolis kõiki neid asju õppinud, teab, millest kirjutab.

Nakkusosakond oli siis veel praeguse Lossi tänava haigla vastas vanas majas (nakkus- ja tuberkuloosiosakond, toona aadressiga V. Kingissepa 12) – need voodid said täis ühe päevaga. Nakatunud tuli tervetest kindlalt isoleerida, asi oli nii tõsine, et isegi sõjaliseks otstarbeks hoitud epidemioloogia fondi 15 madratsit võeti kasutusele. Kuid majas olid tingimused äärmiselt halvad: palatid läbikäidavad, puudus vannituba, oli üldkasutatav kuivkäimla. Olukord oli isegi selle aja kohta antisanitaarne.

Dr Mai maja Kuuse tänaval, millest poliomüeliidiepideemia tõttu üleöö haigla sai. Foto: PLM Fk 5176

Kõigepealt oli vaja kiiresti organiseerida täiendavat pinda, kuhu haiged paigutada. Selleks sai julgeoleku ja miilitsa käsutuses olev maja Kuuse tänaval, doktor Mai Saare maja. Olukorra ohtlikkust mõisteti Moskvaski, ega muidu julgeolekul maja käest poleks võetud. Miilitsad ja julgeolekumehed tassisid õuepoolsete akende kaudu asju välja, samal ajal toodi uksest juba voodeid ja haigeid. Hiljem, 1959. aastal kolisid Kuuse tänava haiglasse kirurgia-, sünnitus- ja günekoloogiaosakond, nii tõusis voodikohtade arv 75-ni.

Sanitarid ja õed, kel kodus lapsed, ei julgenud tööle tulla. Nime poolest küll lastehalvatus, kuid hakkab siiski külge ka täiskasvanutele – Põltsamaal haigestunutest 112 olid kuni 14-aastased, 61 olid 15–29-aastased ja 24 olid 30-aastased ja üle selle. Appi tuli 25 üliõpilast Tartust – neid nimetati surmapõlgurite brigaadiks – ning mitmeid arste. Töötati isegi 36 tundi järjest, sanitaarepidemioloogiajaamas ehitati narid ning ka kohalikud meedikud ei käinud vahepeal kodus, isegi mitte söömas. Põltsamaa meedikuist nimetab Lembit Vink Laine Sova, Maret Rosenbergi ja Laine Linnustet, raske koorem oli kanda ka juhtidel – doktoritel Hilda Rosinal (oli peaarst), Aino ja Juhannes Juurel ning Ekaterina Vassiljeval.

Et uut nakkuselevikut ära hoida, sai edaspidi toiduaineid müüa ainult lubade alusel, kool alustas tööd alles septembri lõpu poole. Kohalikus lehes Kiir ilmus artikkel, milles selgitati inimestele kujunenud olukorda. Trükiti lendlehti selgitamaks, mida peab teadma lastehalvatusest. Keelati rahvakogunemised.

Tallinna–Tartu bussid ei tohtinud Põltsamaal peatuda. Meenutagem, et siis käis Tallinna–Tartu maantee veel Põltsamaa linnast läbi, üle Suure silla ja Roosisaare. Puhu rist tekkis alles järgnenud kümnendil.

Haigla töötajad 1962. aastal. Dr Hilda Rosin ees vasakult 3., Lembit Vink seisjatest vasakult 10., Laine Sova 14., dr Juhannes Juur paremalt 5. Foto erakogust.

Et rohkem lapsi lihaste töövõime kadumise tõttu ei lämbuks, tuli haiged kiiresti viia hingamisaparaadi alla, selleks andis valitsus Põltsamaa Rajoonihaigla käsutusse lennuki. Tartu hingamiskeskus oli nõrgavõitu, sestap viis lend tihti Kuningamäe lennuväljalt Riiga. Ka autoga Tartusse sõitmine polnud kuigi mugav – kehvade teeolude tõttu kulges marsruut Jõgeva kaudu.

Haiget enam vaktsineerida ei saa, kuid päästa võivad antikehad – nii süstitigi inimestele varem poliomüeliidi läbipõdenute verest valmistatud seerumit. Kasutati ka gammaglobuliini üldise immuunsuse tõstmiseks.

Epideemia oli üle-eestiline – kokku haigestus ligi tuhat last. Et päästa veel nakatumata inimesed, oli neid vaja ikkagi vaktsineerida. Ülemaailmse Tervishoiufondi ja Punase Risti kaudu saadi septembri lõpu poole Ameerikast vaktsiini, peagi valmis ka Nõukogude Liidu oma vaktsiin. Nii on Eesti üks esimesi maid maailmas, kus kogu elanikkond vaktsineeriti poliomüeliidi vastu, see toimus samal, 1958. aastal. 1962. aastast alates pole Eestis seda haigust esinenud, kuid vaktsineerimise vähenemise tõttu on oht taas olemas. Doktor Rosin jätkas visalt võitlust haiglale juurdeehituse saamiseks ning 1965 see valmiski.

Koostaja: Rutt Tänav


Vaata ka Põltsamaa Teataja nr 23, 20.03.2020.